taavi

Nädalapäevad tagasi 10-12 märtsil sai käidud londonis QCon Londoni konverentsil. Au korraldajatele, konverents oli sama hea või isegi parem kui aasta tagasi.

Arutletud teema trackid olid fantastilised:

• Arhitektuur, mille üle oled alati imestunud
• Tarkvaraarendaja meisterlikkus
• NoSLQ
• Arendajad ja haldajad – üks tiim
• Funktsionaalne programmeerimine
• Vastutustundetu arhitektuur ja ebaharilikud arhitektid
• IT rohkem kui vahendid ja tehnoloogia

Kahju, et kõiki asju paralleelselt kuulata ei saanud ning tuleb tasapisi internetti tilkuvad loengud ära oodata. Slaidid on küll saadaval, kuid ilma esineja emotsioonita ei ole see päris õige.

Täielik fantastika esinejate poolt, näiteks – Dan Ingalis, 40 aastat smalltalki arendanud vend (koos Alan Kay’ga keele loojad), ning ikka räägib tõeliselt innustunult ja endalgi tuleb meelde see aastate tagune sära, mis kunagi mind ennast IT juurde tõi. Fantastiline demo ja personaalne sära sinna juurde.

Ning selliseid inimesi oli kümmneid.

PS. Endale tuleb jätta meelde, et SOA ei ole tänapäeval enam popp. Nüüd on CSOA see õige arhitektuur;)
PPS. CSOA – Common Sense Oriented Architecture

Septembri kolmandal nädalal olen kahel korral kokku puutunud kahe äärmiselt laheda statistika rakendamise nähtusega reaalelus.

Oxfordi ülikooli ja Cisco tegelased kooraldasid uuringu ning jõudsid umbes sellisele tulemusele (http://www.sbs.ox.ac.uk/news/media/Press+Releases/New+High-Quality+Broadband+Study.htm). Tõsi, see uuring on veidi konksuga. Uurimus kasutas vabatahtlike poolt speedtest.net saidil tehtud kiirustesti tulemusi. Kui veidi täosemalt vaadata (andmete jaotus testijate kaupa), siis tuleb tahes tahtmata muie suule. Valim ei ole just eriti esinduslik.

Esmaspäeval tuli kontoris huvitav probleem esile – kuidas Google varastab mobiilioperaatori mastide strateegilisi andmeid – mastide kordinaate ning sealseid Cell-ID’sid. Ehk kuidas ta suudab pakkuda oma Google Maps for Mobile teenust, mis positsioneerib kasutajat ilma, et ta küsiks mobiilioperaatorilt andmebaasi. Nimelt toimib Google Map mobiilis suurepäraselt ilma GPSita. Ja tõesti suurpäraselt. Sama päeva õhtul autoga koju sõites kontrollisin, positsioon ilma GPSita mobla ekraanil ei olnud üle kilomeetri-poole paigast ära.

Aga ei midagi – kasutades kavalat statistikat ei ole see üldse probleem. Lisaks ilma GPSita telefonidele on ka koos GPSiga moblasid. Salakaval Google maps saadab ringi sõitvate GPSiga mobiilikasutajate postisioneerimisandmed oma serverisse (http://www.maperture.net/maperture/2008/3/24/how-does-googles-mylocation-really-work.html) koos Cell-ID’dega kus kasutaja parajasti on. Kui andmebaasis vähegi midagi juba on, siis pole enam probleemi pärida sealt andmebaasist kasutaja jaoks kellel GPSi ei ole, tema Cell-Id’d ning otsida sealt GPSiga telefoni kasutajaid kes umbes seal kandis on varem käinud.

Geniaalne.. Ja toimib statistika.. Ja läheb iga päevaga ainult paremaks..

Kui saaks ka Eesti (eestlaste, eesti interneti, valitsuse riigieelarve meeste jms.) jaoks statistika toimima;)

Eimeseks märksõnaks on konverentsil mittekäimine. Mimeid aastaid on käidud, aga seekord kuidagi ei tundnud tõmmet. Ja seda hoolimata sellest, et viimase 2 kuu jooksul on iga nädal postkasti potsatanud vähemalt kaks meeldetuletust, et “kui sind visioonil pole, pole sind olemas”.

Aga tänud Sten Tammkivile, kes oma blogiartiklis pani olulused märksõnad kirja:

Ja Steni soovitus mõned ettekanded kui nende slaidid võrku ilmuvad tuleks meelde jätta:

Kui ürituse slaidid võrku jõuavad, soovitan lugeda Jaan Pillesaare (ettepanek radikaalselt muuta teabetöötajate maksustamist), Allan Martinsoni (sissejuhatus riskikapitali) ja Kristjan Rebase (Arengufondi IT-seire vahetulemused) omi.

Eks järgmine aasta mõtle uuesti..

Täna oli kontoris väike arutelu teemal, kas ning kuidas õnnestuks ära kasutada üha populaarsemaks muutuvaid sotsiaalse võrgustiku vidinaid internetis.

Järjest kerkisid üles igasugu edevad märksõnad nagu twitter, facebook, keskus jne.. Edasi tuli loomilikult igasugu sügav tehnoloogiline jutt, kuidas neid ära kasutada ja sisuda. Jutu sisse tekkisid märksõnad nagu openid, REST.

Edasi hakkasid juba endal mõtted keerlema, milliseid vahendeid nendega tegelemiseks on kättesaadaval. Loomulikul uurisin kiiksuga inimesena (erlangi fännina s.t.), mis komponendid on olemas või lihtsalt teostatavad. Ringi surfates ja googlisse märksõnu toksides jäi silma, et ka needsamad suurte märksõnadega saidid kasutavad erlangi seal kus otstarbekas.

Tulemused umbes sellised:

• twitter, facebook – http://debasishg.blogspot.com/2008/08/erlang-as-middleware.html
• del.icio.us – http://blog.socklabs.com/2008/07/delicious_is_gone_long_live_de
• twitteri kloon twoorl – http://yarivsblog.com/articles/2008/05/28/announcing-twoorl-an-open-source-erlyweb-based-twitter-clone/
• AMQP – RabbitMQ
• erlyweb – http://erlyweb.org/
• scalaris – skaleeruv, veakindel, struktueeritud, transaktsioonidega p2p storage mootor
• CouchDB – http://incubator.apache.org/couchdb/

Ühesõnaga hunnik huvitavaid töövahendeid üsna valmis kujul olemas. Järsku peaks midagi neist ehitama? Materjali nagu ju oleks? Ja pagan, kui Yariv kirjutas twitteri klooni 2-3 päevaga..

IDC uuringust 139 organisatsiooni tarkvaraga seotud protsessidest tuleb välja, et vigade otsimise keerukus on järjest kasvav ja järjest kulukam. Ühe põhjusena tuuakse välja popi ja noortepärase SOA arhitektuuri kasutamine.

Software debugging costs rise; SOA blamed

http://blogs.zdnet.com/service-oriented/?p=1148
http://www.scmagazineuk.com/Cost-of-fixing-software-defects-runs-into-millions/article/112597/
http://www.infoworld.com/news/feeds/08/07/23/Faulty-complex-in-house-software-costs-companies–says-IDC.html

SOA gets a share of the blame for the escalating costs. The report
cites “increased software complexity from multicore, Web 2.0 and SOA”
that not only make bugs more prevalent, but also more complicated to
fix. As IDC put it: “The increased complexity of software development
environments and the cost of fixing defects in the field (rather than
early in the software cycle) combine in exorbitant ways to drain
income and to hamstring businesses as a result of critical software downtime.”

Eks ta nii pea olemagi – mida keerulisem on mingi süsteemi ülesehitus ning mida rohkematest komponentidest ta koosneb – seda keerulisem on sellest vigu leida. Võtame kasvõi Sveitsi noa – tükk aega läheb aega enne kui kümmnete kokkukomplekteeritud vidinate hulgast leiab noa üles aru saamaks, et tera on nüri ning essugi ei lõika. Tavalise pussnoa korral on hulka lihtsam debugida, et tera on nüri;)

Sama tähelepanek ka igapäevasest tööelust – rakendusi aetakse ühe keerulisemaks pannes sinna kõiki kolmetähelisi lühendeid SOA, XML, igasugu serviceid aga iga üksiku töövoo probleemi tagaajamine selles rägastikus muutub aina keerulisemaks. Isegi kui konkreetne ülesanne ise on ääretult lihtne, siis tegelikke tegevusi kümmnete kihtite vahel lihtsalt ei leia üles.