taavi

IDC uuringust 139 organisatsiooni tarkvaraga seotud protsessidest tuleb välja, et vigade otsimise keerukus on järjest kasvav ja järjest kulukam. Ühe põhjusena tuuakse välja popi ja noortepärase SOA arhitektuuri kasutamine.

Software debugging costs rise; SOA blamed

http://blogs.zdnet.com/service-oriented/?p=1148
http://www.scmagazineuk.com/Cost-of-fixing-software-defects-runs-into-millions/article/112597/
http://www.infoworld.com/news/feeds/08/07/23/Faulty-complex-in-house-software-costs-companies–says-IDC.html

SOA gets a share of the blame for the escalating costs. The report
cites “increased software complexity from multicore, Web 2.0 and SOA”
that not only make bugs more prevalent, but also more complicated to
fix. As IDC put it: “The increased complexity of software development
environments and the cost of fixing defects in the field (rather than
early in the software cycle) combine in exorbitant ways to drain
income and to hamstring businesses as a result of critical software downtime.”

Eks ta nii pea olemagi – mida keerulisem on mingi süsteemi ülesehitus ning mida rohkematest komponentidest ta koosneb – seda keerulisem on sellest vigu leida. Võtame kasvõi Sveitsi noa – tükk aega läheb aega enne kui kümmnete kokkukomplekteeritud vidinate hulgast leiab noa üles aru saamaks, et tera on nüri ning essugi ei lõika. Tavalise pussnoa korral on hulka lihtsam debugida, et tera on nüri;)

Sama tähelepanek ka igapäevasest tööelust – rakendusi aetakse ühe keerulisemaks pannes sinna kõiki kolmetähelisi lühendeid SOA, XML, igasugu serviceid aga iga üksiku töövoo probleemi tagaajamine selles rägastikus muutub aina keerulisemaks. Isegi kui konkreetne ülesanne ise on ääretult lihtne, siis tegelikke tegevusi kümmnete kihtite vahel lihtsalt ei leia üles.